Algus on mul kindlasti põhjalikum, kui hilisemad sissekanded. Aga kes suudavad algusest läbi närida, siis hiljem saavad ka kiirematest ning lühematest sissekannetest aru (ning kohati üleliigne seletamine ehk jääb ära).
Eks näeb, kaugele ma praegugi jõuan- siin ju kellaaeg 3:04 ikkagi! Või noh, kui lõpetan, siis juba 4:00?
Et miks millal kuidas ja kus?
Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva 00:30 väljasõit Tallinnast.
Suured tänud neile, kes mulle kaasa elama tulid. Ma olin paanikas, aga katsusin sellest mitte välja teha!
Lõppude lõpuks, kuidas see väljend oligi...
A: "We have 5 minutes left!"
B: "It's 4 minutes more we need, baby!"
Äraminek sai kiire, nagu ikka. Tegelikult pole veel siiani kohale jõudnud, et ära läksin.
6 mtf kuuks!
Jätkuvalt veel fiiling, et olen vaid nädal-paar Itaalias. Rohkem mitte.
Kui saan regulaarsemalt koolis käima hakata, siis ehk tuleba ka "siin elamise" tunne.
Tallinn-Riia bussitrip oli väga kiire, suhteliselt mugav ning unine.
Riias lennuki ootamine aga mitte enam niiväga kiire ega ka mugav.
Ryanair- iga kilo pagasit on arvel ning iga liigutus maksab. Varsti isegi lehvitus mahajääjatele...
Lend ise- kuna esimest lennumuljet on palju igal pool kirjeldatud, siis ei tulnud siinkohal mulle midagi väga üllatuslikku või elamuslikku. Pigem oli see uudsusetunne ja reis kaugele juba iseenesest teatavat vaimsust kandev, mis kahandas konkreetselt ühe toimingu- lennu- märkimisväärsust.
Eniveis, kohalejõudes +23 kraadi ning kiire paki kättesaamine. Alustagem oma ERASMUSlase elu!
Kellegil midagi kusagilt puudu?
Milaano. Meeletult palju ilusaid korrusmaju. Need on umbes nelja-viiekaupa ühesugused. Siis juba järgmine pesakond. Ja nii edasi, ikka uued ja armsad pilvelõhkuja pojukesed. Pesu kuivatatakse peatee ääres, 10ndal korrusel. Lilled, palmid. Rõdud on toredad. Inimesed panevad oma unistused sinna.
Meil Tiinaga tekkis idee üks päev nendele hoonetele pühendada ja pildistamissessioon teha.
Oma esimesel Milaano-päeval otustasime tund aega taga elada. Jah, iseseisvad ja nõudlikud Eesti uuekooli-kunsti tudengid, nagu me oleme! See aga, et oma kellad kohe alguses suutsime valeks keerata, juhtus siiski täiesti kogemata. Aga me saime hakkama! Tervelt ööpäeva! Enne kui midagi kahtlustama hakkasime.
Esimese ööpäeva sisse jäi aga palju ootamist ning linna peal uitamist. Aitäh Anne-mai, Elinor, Liis, Karlin, Kata- ilma kaardita oleks meie elu märksa keerulisem olnud! Võib-olla ehk ka sotsiaalsem... ? Never know. Aga see kaart!
Meelespea nr 1: SUURDE VÕÕRASSE LINNA PIKEMAKS AJAKS MINNES VARUSTA END SUURE KAARDIGA. Sellest on kasu kasvõi julguse sisendamiseks. Et kui iga kord ei jaksa seda välja kangutada nende kümnete kottide keskelt, siis vähemalt sa tead, et sa ei saa kunagi kaotsi minna. Sa oled kusagil olemas. Ja kaardilt saab selle järgi vaadata.
Esimese öömajani jõudmine oli suht vaevaline. 25 kg kummagi tsiika turjal ja käe otsas oli paras katsumus. Ning suund "kusagile sinna" just palju lohtutust ei pakkunud. Siiski- suured kummarduseds kulle, Couchsurfing!
Ootasime tundide kaupa kusagil, et "18:45" (mis, nagu pärast selgus, olevat tolle Muratti "parool") oma heategijaga kohtuda.
Muratti Ornek. 27-aastane "chemical designer" ??? Savone 123. Maja, kus oma valvur spets putkas, disainitud sisehoov, korruste kaupa väline põrand metall-võrest, nii et said alla maapinnal varvaste vahelt vaadata. Korteris kahhelkivipõrand. Suht lakooniline ja üsna räpane üldmulje. Poissmehe korter. Murat ise? Üsna apaatne tüüp. Türklane. Bidee. Internet ainult temale endale, otse mobiilist. Say heil für tiigrihüpe. Not!
Oli hea meel, et saime seal kaks ööd veeta. Niisama hea meel oli sealt tulema tulla :)
Esimese päeva hilisõhtul saime veel kokku kahe Eesti tüdrukuga: Piibe ja Tiina (nendest edaspidi) ning kahe sakslasega, kes ööbisid meiega samas korteris. Sakslased käisid kusagil linnast väljas toimuval messil tööl. Olid Milaanos vaid nädala.
Järgmise päevani!
No comments:
Post a Comment