Uutele marjamaadele.
Uuele sohvale.
Uus sohva oli hoopis teiselpool linna. Seega, juba üksiainult Alessio juurest linna saamisele ning sealt edasi Gabrieleni jõudmiseks kulus meil terve päev.
Kooli enam ei jõudnudki.
Gabriele. Telefonis kõlas toredalt. Silmast silma kohtudes kaalus igat sõna, ei läinud naljaga kaasa. 30ne aastane IT-kutt, kes nüüdseks oli üle läinud finantsalale.
Meie tuba- keldrikorrusel. Peale selle,et majas oli üsna spetsiifiline lõhn, oli keldrikorrus küll ilusti sisustatud, kuid siiski üsna rõske ja samuti kerge mmm... aroomiga. Netti jagaus ühe juhtmega.
Mõned lambid, ent siiski hämar. Aken oli. Sein oli. Akna taga. Hahaha :D
Kahhelkividest põrand JÄLLE- see siin tegelikult tavaline. Isegi majad on kaetud väljastpoolt kahhelkividga.
Ja Gabriele teeb kohvivett soojaks mikrokas (mis iseenesest on veel tavaline)- aga ta teeb seda klaastassis, millel on metallist sang ja põhi. Metallist!!?!??
Sõime õhtul Gabriele tehtud valmispitsat, kuhu oli suurem ports tomatipastat peale kuhjatud. Toit seegi, oleme tänulikud.
Viinamarjade saatel unele (saime ülihea pakkumisega 2,5 kg viinamarju!!!).
Mingi aeg katsun seda posti täiendada. Eks näis.
No comments:
Post a Comment