19.10.2009 E, 12. päev Itaalias

Esimene päev ametlikku õppetööd.
Eh, siiski- ette on nähtud vaid sissejuhatav loeng. Ning palju segadust.
Muuseas, moeosakonna kordinaatoriks on meesterahvas, kelle käitumismaneer, kehahoiak, kõnepruuk meenutab Jüri Siimu. Tal on isegi prillid sama masti (küll mitte täpselt samasugused, kuid siiski stiilsed- p õ h i m õ t t e l i s e l t samaväärsed)!
Ehk et mul on omamoodi ju teada nõksud, kuidas taolise meesterahvaga toime tulla ;)

Tegelikult kehtib kõikide itaallaste puhul üks ja sama reegel- suhtu aupaklikult! Seda enam, kui kõnetaja puhul on tegu "sissetungijatega". Esmalt tasub itaalia keeles vabandada, et üldse tülitada julgetakse; seejäral küsida, kas too oskab ehk inglise keelt. Ja muidugi vabandused, et ise piisavalt itaalia keelt ei mõista.
Õnneks saan üsna hõlpsasti jutule.

Ning siis ikka ja jälle Erasmuse kontorisse.

Ning siis linna peale, eemale tollest sasipuntrast.


Nüüd, pärast esimest koolipäeva trip Manueli kodu poole.
Vaja veidike oodata. Aga ootamine pole halb, näeb kohalikku elu-olu. See on omamoodi chill ning muhe. Kummardun oma scetchbooki kohale.









Õhtul mängisime Playstationi laadse mängukonsooliga (xbox) telkumänge. Selleks oli meil seina peale projekteeritud 1,5x 2,5 m ekraan... Naissss!
Minu osavus avaldus bomberis, kus edu seisnes enese pidevas õhkulaskmises.
I got the power!

Meelelahutuslik osa lõppes järjekordse filmiga.

Ja ma ei vaata kunagi enam veeklaasi sama pilguga...