Mina pean end kooli poole sättima.
Manuel tahtis enne tööle asumist ka mingi ampsu võtta. Rongijaama lähistel kohalikus kohvikus sõime kõige ehedamat Itaalia hommikueinet- croissant (šokolaadiga) koos parajalt väikese cappuccinoga. Nämm. Aga kui oled viimased päevad alalise toitumise all, siis tundub see eine üleliia olevat.
Rongiga 50 minutit linna poole. Jalutuskäik (keskpärane matk seekord) kooli ning järjekordne sasipundar.
Millegipärast liigub siin aeg kiiremini. Ehk et teen ja toimetan nagu ikka ühepalju, kuid aeg liigub kiiremini... Aeg saab kiiremini otsa.
Igatahes, kui "koju" (jah, Manueli kodu on saanud juba nagu omaenda koduks) jõuan, olen kutupiilu. Pärast korteriuudiste jagamist ning väikest uinakut saame järjekordse Itaalia köögi delikatessi osaliseks- calzoone (ärge seda praegu veel kõva häälega välja öelge. Vastasel korral väljendate end vägagi robustselt).
Ja need toolid, ma ütlen- kui istuda Manueli köögis toolile, siis sa lihtsalt itsitad terve õhtu. Ja sinna ei saa mitte midagi parata!
No comments:
Post a Comment