09.10.2009 Itaalia, 2. päev

Ärkasime tühjas korteris. Inimesed tööle läinud.

Väljas sadu- alanud on Itaalia niiske aastaaeg.
Kui kolmeharulisele pistikule lisaotsiku leidnud oleme ning oma tehnika pisavalt laetud saame, siis õue! Ja ilma oma kodina kuhjata! Oh seda vabadusetunnet!






Roheliste tudengitena suures linnas otseloomulikult ei taipa me ühistranspordi nüansse ning suudame taaskord mõnusalt pikad jalutuskäigud ära käia. Nii aga leidsime ka ühe suure toidupoe, kus saime end kurssi viia kohalike hindade ning kaubandusega.
Prego! Palun
Grazie! Aitäh

Esmatutvus meie kooliga kohapeal. Galeriiuksest sisenedes- palazzo keskel alasti Napoleoni kuju ning inimtühjus. Tahaks tajuda seda ajaloolisust ning Itaaliapärast antiiksust veidike rohkem, veidike intensiivsemalt. Kus on kolossaalsus? Hõng? Panen oma kujutelmades kerge pettumuse kiirustamise ning ärevuse arvele. Olime seks ajaks juba tunde söömata ning üsnagi laokil omadega, rühkisime ju läbi linna ainiti kooli poole. Jõudsimegi üsna parajal ajal. Kui seal omadega ühele poole saime, siis oli ka kontori sulgemise aeg saabumas.

Erasmuse kontor ise: umbne ja mitme suht tüdinud olekuga töötajaga tüüpiline kooli institutsioon. Tiina kohta polnud koolil hoopiski info ning Di Brera ei olnud EKAlt ametlikku kinnitust saanudki. Hallo?! Ära me ei lähe! Lindpriid ja agarad tudengid, ilma elukohata ning valmis õppima, isegi kui meid nimekirja ei panda. Ha haa :D

Ma pole kunagi varem olnud nii tänulik McDonaldsile ja ma pole kunagi nii palju Mcdonaldsis aega veetnud kui viimaste peävade jooksul. Seal on, muuseas, kogu Itaalias ainsana tasuta WiFi. Niipalju, kui siin üldse WiFit jagatakse. Ja ühe toreda inimese sõnul olevat ka see juba suur samm edasi! Murattil nt ei ole WiFit. Traadita netiühenduse hankimine on tehtud võimalikult raskeks. Selle sisselülitamine maksab 100..150 EURi. Väljalülitamiseks aga tuleb veel omakorda mingi kadalipp läbida, mis päädib sarnase summa väljakäimesiga.

Niiet netifirmadel ning promojatel siin tööpõldu jätkub. Dig in!

Igatahes, Macist saab meie staap, toitlustusasutus ning päevakeskus. Turvameestega suudame järgmiste päevade jooksul üsna sõbraks saada, kuigi meie verbaalne suhtlus on minimaalne. Kuid sümpaatia, aitäh, et selline tunne loodud on!



Macist väljumisega pidime tõttama. Poed pannakse siin varakult kinni, ka toidupoed- u kl 20:00 ajal. Vihma sadas. Aga meie tahtsime Itaalia veini. Tuterdasime metroost väljudes vihma käes ringi, Solarise keskusse jõudmisest enam ei unistanud. Peaasi, et jõuaks kusagile.
Hahaaa! Me võidurõõm oli suur, kui jõudsime napilt enne sulgemisaega ühe veinipoeni ning suhteliselt odava rahvusjoogi lunastasime. Edaspidi ehk õnnestub ka mingeid kommentaare veinide kohta lisada.

Ning lõppeks- trammiga apaatse-itaallasi-mitte-salliva-Muratti juurde. Läbimärgadena kohale jõudes saime omaette rahus olla ja chattida. Naabermajas peeti pidu. Kusjuures, ei ühtegi poliiziat või kividega loopijat või koerade ässitamist!
Iga päev on nagu pidupäev.