Moekateedris on umbes 50% tudengitest Erasmuslased. Nendest omakorda u 40% ei räägi Itaalia keelt. Nendest u mina küsin pidevalt inglikeelset tõlget äsjaräägitud itaaliakeelsele jutuvadinale. No vähemalt on mul võimalik küsida alati seda, mis mind huvitab ja mis mulle selgusetuks jäi. Õnneks leidub peale õppejõudude kursakaaslasi, kes oma arusaamu äsjaräägitu sisust mullegi jagavad ning ühise tandemi koos minuga moodustavad. Üks tšiika saab eriti maitsva šokolaadi mu käest tänutäheks!
Inimesed ei ole harjunud koos töötama. Või ei taha seda. Millegipärast.
Koostöös peitub jõud, seltskonna hääl on mõjusam.
Kergem on varjuda, silmad maha lüüa ning teisele näpuga näidata ning lasta tal halb enda turjale koguda. Kaval? Hah, loll!
Ent nii- ka halvad löögid vastu võttes, need blokeerides ning heaks pöörates- tulevad kogemused, vastupanuvõime, oskused saada ülesannetega hakkama. Watch me!
Kahju, et rohkemad inimesed enesega ise lõpuni hakkama saada ei ürita.
Nende peale ei saa loota. Või saab?
Kursusel on üks eriti agar tudeng. Aegajalt tekib tema osas kahtlus, ega ta siiski õppejõud pole? Temas on seda tahet, tuld, jõudu, vimma, iha, isekust. Võrduse tunnet kõrgemal seisvate isikutega. Ja ta näitab seda välja. Väga võimalik, et tegelikult on ta juba kümnel alal tuhat saavutust kogunud (sellest ma ilmselgelt itaalia keelse sõnaderahe all veel aru pole saanud), kuid too noor naine teab.
Ja teeb.
Ei peida, ei hala.
Ahjaa, ja õhtul meie ametlik esimene enda tehtud itaaliapärane roog- pasta!
After- espresso, sicuramente!
NB! Tsekka piima realiseerimiskuupäeva!
Taustal vein, 89.- senti baby!
No comments:
Post a Comment