Stefano, järjekordne hulljulge autojuht, kes koguaeg s u i t setas, korteriomaniku boyfriendi vend, viis meid kohalikule undergroundüritusele. Ei, see ei olnud seekord siiski squatparty, aga rahvas oli niisama underground igatahes. Hämaruse tõttu ma väga ei pildistanud, aga need mälupildid... Shhhh... Kristo, Martin, Kris, Paf ja Hugs, see koht on teile. Te oleksite õnnelikud ja pöördes, niisamamoodi, nagu mina olin.
Esimesed hetked lihtsalt jõllitasin, juba see rahvas, kes ootas sissepääsu... Ja meie, vippidena eelisjärjekorras sisenemas... Sweet. Lähen sinna kindlasti kunagi valges tagasi ja siis annan ülevaate pildis. Või jätan selle muinasjutulise paiga fantaasia hooleks?
Ok, paljudele poleks selles kohas ehk midagi erilist ja pessimistid oskaks nagunii iga asja kallal viriseda, aga see vastuolu üldise sädeleva-ilutseva-libeda Itaalia keskmise elaniku ja tolle kogukonna vahel oli karastav. Kõige selle oleviku pahna sees, mis tegelikult ju iga keskkonda kurnab- ja niisamuti ka Leon Cavallo põrandale ja nurkadesse kogunes- oli ebamaine selliste inimeste, kunsti, valgussähvatuste ning helide kompotis.
Igatahes, tegu on Polymeri-laadse mmm asutusega- suur suur kunagine tehasehoone vms, kus tänavakunstnikutele mingeid piire ei ole. EI OLE, ma ütlen! Üleüldine reegel, mis tundus ainuke olevat, kehtis kõigi kohta- ei mingit vägivalda. Ja kõik said omadega ilusti hakkama. Isegi need 10 koera, mõned omanikega koos, mõned koduta- isegi nemad olid üleüldise üleva meeleolu laines ja chillisid.
Ok, praeguseks lõpetan. Olen siin juba umbestäpselt tükk aega selle ühe õhtu pilte kedranud, putitanud ja üritanud valikuid langetada. Pildid üritusest ja muljed järgmistest päevadest- saab, saab, saab, aga mitte praegu.
Boana notte (öelgu see blogi kell, mis tahab. Meil on praegu 2:06)!
Kuni päikesetõusuni...
Sellega on ühelpool minu ülevaade. Kõiki pilte ei jõua siia panna. Aga need on olemas.
Lõpetuseks mõned pildid Tiina albumist, minu lemmikud tema aparaadist:
No comments:
Post a Comment