Mind valdab juba viimased ajad meeletu unemaania. Hommikuti rakse ärgata ja üleüldine väsimus. Hmh :(
Täna, pühapäevale kohaselt magasin kaua. Ikka väga kaua. Seega pikemad tripid tuli eos tänastest plaanidest välja jätta. Kuid mingi trip olgu igas päevas!
Pärast järjekordset köögiviljaportsu ning piiiikkkka kohvi lõpuks hilbud üll ning õue!
Minu praegune elukoht asub u 100 m kaugusel metroopeatusest. Selle kohal on tavapärane tänavate ristumine, ning siia suunduvad ühtekokku ca 7 teeotsa. Olen enamiku nendest läbi uurinud, et kuhu need viivad ning üritanud kõik suunad minnes-tulles läbi käia. Täna aga astusin järgmise sammu- sammu bussile- esimest korda siin olles!
Sõitsin nr 67 liini läbi.
Bussiliini teises otsas, linnast kaugemal, avastasin Baggio linnaosa.
Huvitav äärelinn. Tegelikult ei midagi üllatavat. Miks peakski? Ega ma ei tulnud Marsile, et siin miskit jalustrabavalt enneolematut olema peaks. EUliit juba ütleb ära, et oleme üldjoontes samas kultuuriruumis.
Inimesed on üldiselt samasugused: käivad koolis ja tööl, loevad raamatuid ning ajalehti, on toredaid inimesi, on mitte nii toredaid inimesi. Silmapaistvad iseloomuomadused on tingitud kultuuriruumist ja rahva rohkusest. Kui Eesti asuks ekvaatorile sama lähedal nagu Itaalia, kui Tallinnas elaks mitte 500 000 vaid 2 miljonit inimest, siis käituks ja elaks me samamoodi. Sest siis oleks meil selle regiooni taust ja olemus.
Kuna me elame parajal määral põhjas, kus on on olemas kõik neli aastaaega, siis me ei saa kanda samasuguseid jalanõusid, seepärast tahame sooja tuba ning rohkem valgust. Kuna me oleme arvult nii väikesed, siis saame lubada rohkem eramaju, sest meil on selleks ruumi. Meil on oma põlluharimise kultuur, omad toiduained, kohalik piim ja munad. Kelder, kus aiast korjatud õunu ning kartuleid hoida. Meil on omad kunstnikud, loojad ja lihttöölised- kes tunnevad just põhjamaalase vajadusi ning kättesaadavaid materjale, mis seal ka pikka aega vastu peavad (no vaata nt KUMU hoonet- tegijad teadsid, kuidas Monet' säilitada- oskasid luua sobivad elektrisüsteemid. Ning ühtlasi kujundada raharinglust- et KUMU piletiraha arendusse ei läheks, vaid Eesti Energiale. Ning et siis EE saaks taas energiat toota ning jälle raha kasseerida).
Siin aga on inimeste majade akendel luugid, mida nupule vajutades saab üles-alla lasta- et suvel päike läbi klaasi kasvuhooneefekti ei pääseks tegema. Siin on majad kaetud kahhelkivide laadsete plaatidega. Rõdud rõkkavad rohelusest. Ja reeglina igal korteril ON rõdu. Autod reeglina luukpärad (üks viiesajast on ehk universaal). Samas suhtes inimeste silmavärv- pruun vs muu toon.
Aga selle Baggio juurde tagasi tulles.
Sõitsin sinna bussiga. Kaardi peal ajasin järge, mis teed mööda buss läheb.
Taaskord need väikesed poekesed, mida igal pool leida võib. Seega- olen jätkuvalt Milaanos.
Lahmakas militaartsoon.
Kuhjades tag'e ning muid arusaamatuid kritseldusi. Lademetes.
Esimesed lihtsa fassaadiga blokkmajad- polegi vist kordagi seesuguseid siin veel näinud.
Ning v e e k o g u. Veehoidlad või miskit seesugust. Aga ikkagi vesi. Deem... midagi kodust.
Pimedaks on läinud ning udu tõusnud. Kogu õhk sombune- nagu kõige ehedam sügisilm muiste! Justkui sajaks midagi, aga ei saja ka. Kui on, siis moe pärast võiks vihmavarjugi lahti teha. Aga ei ole, siis pole ka midagi katki. Sest t e g e l i k u l t ju ei saja.
Üks järjekordne tore kohalik paik.
Seal vees, muide, on pardid! No kui koduseks saab veel minna? Võtsin ette väikese jalutuskäigu mööda kaldaäärest, kuigi ilm polnud just soosivaim ja valgustus katkendlik- aga võimaluste meeldivus oleneb juba inimese vaaenurgast, eks. Mingi maa järel tuligi pimedam lõik: ühel pool kraav ja väike võpsik, mille taga majade tuled paarisaja meetri tagant sillerdasid. Teisel pool lagendik üksiku lakoonilise kõrge paviljoniga, kus keegi must kogu jalga puhkas ning ehk koguni magas.
Veel edasi mingi erksate üksikute laternatega hoone, mis väravate ja taraga piiratud. Muidu paistab üsna karmiilmeline, kui ainult ühe akna all lumivalgukese ja kolme pöialpoisi keraamilisi aiakujukesi poleks. Ja kui veel edasi minnes, kui seal aia ääres üks kõrvits ei kasvaks...
Ja kolme meetri kõrgused kõrkjapuhmad.
Ja kirkukellad.
Põhimõtteliselt on tegu vaikse suurlinnaäärse kogukonnaga, armas ja rahulik. Pimeduses ehk veidike mitte nii turvaline üksikule võõramaisele jalutajale.
Hea on avastada mitmekülgset Milaanot- ei ole ainult see autode virr-varr, inimeste summ ning Itaaliapärase arhitektuuri (milles ei ole mitte midagi pahaks panna) stiilinäidete jada. Kusjuures mind ikka paneb imestama, kuidas on võimalik, et linnas nii vähe maju on, mis pole Itaaliapärased? Ses osas on arhitektid vapralt oma liini ajanud. Ja hea, sest nii ei teki küsimust, kes mis kus.
On Milaano, Itaalia. Punkt.
No comments:
Post a Comment