Esmalt üritasime pääseda araabiapärasesse restosse. Noormehed ise on seal pidevalt käinud. Ning täitsa arusaadav- paiga interjöör oli nii üles vuntsitud ning detailideni teemakohane, et kasvõi kõige tavalisemat pastat tellides ei jää wannabe muljet, et nagu resto üritaks midagi suurejoonelist paari dekoratsiooni ning lõhnaküünaldega. Oooei! Sõna otses mõttes- põrandast laeni oli iga detail läbi mõeldud. Kui peaksin uuesti sinna juhtuma, siis teen rohkem pilte interjöörist. Seekord ootasime tund aega, et meie seltskonnale paras laud vabaneks. Õhtuse einestamise tipptunni ajal on populaarses paigas raskusi natuke suurema seltskonna puhul lauda saada (Itaallaste toidukorrad on üsna kindlate kellaaegadega määratud. Ükskord üritasime Aga'ga kohalliku pitsat saada. Et ok, lähme teeme ühe kiire ent vaheldusrikka õhtupooliku pärast kooli ja enne öist õppimise sessiooni kodus. No vot, pitsat ei saa enne kl 19! Pizzeriad on kõik suletud, uksed lukus, valgus kustus. Tee või tina, pitsaisu ei tohi sul enne kella 19 olla!!!).
Aga ootamine pikk, kätte jõuab videvik. Oodata ei enam jõua, kus on jõulutaat nii kaua! (vanaema vanasti õpetas).
Iseenesest too "ees-ruum" vms pakkus piisavalt meelelahutust ning meile pööratav tähelepanu ei lasnud tujul langeda. Nägime minu jaoks elu ilusaima restos esitatava tantsukava isegi ära. Üldiselt on need kehvakesed, väheste või odavate kostüümidega tüüpliigutuste seeria. Siin aga... võlutud, nagu me olime, see muusika, kostüümide lopsakus, liigutuste elegantsus ning üleüldine graatsia. Ja sellele järgnenud kõhutants! Senini nähtud kõhutantsud mu ma-ei-tea-mitmekümnel laevasõidul või kus iganes showl pigem kujundavad jätkuvalt üldist madalat hinnangut sellele valdkonnale. Ning nüüd, ootamatu performance tõstis mu arvamust mitu tugevat palli. Siin sain aru, miks mõnedes maades sellest nii lugu peetakse, nagu peetakse.
Ilus ilus ilus.
Aga selle resto jätsime tol õhtul sinnapaika, tüüpidel oli õhtusöögiaeg. Tegime kannapöörde ning läksime saksa pubisse. Hahaa, vaesekesed jätsid Sauer kraut’I söömata ning sibulaga kartulid polnud ka mokkamööda :D Siidrit jõime. Suvi tuli kohe meelde! Eestimaa suvi. Et kohe tahaks kodus tagasi olla.
Jah, koduigatsus on ikka peal. Venna käest nägin pilte, kui kõrge lumi on. Ning et seda pole kusagile kühveldada. Sest kõik kohad on juba lund täis! Või mis ma sellest lumest nüüd niiväga konkreetselt igatsen, ikka tervet seda Eestit, tuttavate linnade, tänavatega. Need autod ja need kliimavööndile omased puud. Loendamatult palju koeri-kasse. Ei teagi, igast totakaid asju võib taga igatseda.
Aga jah, koju tahaks.
Siin juba hakkas lubama kevadet, päikest paistabaegajalt lausa päevade kaupa järjest, sooja +7 kraadi jne. Siis jälle keerab ära. Too õhtu, kui saksa pubis käisime, siis ka pärast mängisime veel lumesõda. Eile aga, kui kohalikus tudengitemajas (jaa, siin ikkagi on mingusgune ühiselamu! Aga rendihinnad on samaväärsed keskmiste turuhindadega. Niiet… keegi teenig ERASMUSlaste pealt pappi jälle!) mustlase-teemalisel peol käisime, siis taaskord, terve päeva löristas lumeräitsakuid sadada, kuiva jalaga kunagi koju ei jõudnud. Praegu aga pasitab päike ning kütab järjest sooja.
Siinkohal- et te nüüd ei arvaks, et ma siin aint pidutsen ning tillerillepillerkaaretan, siis teadke- säästan teid nende päevade kirjeldusest, kui me umbes viiele pakkumisele "ei" ütleme ning läbi kooliasjade patriootlikult oma kodumaa lippu kõrgel üritame hoida. Neid päevi on enamuses. Ning nende üheülbalisuse tõttu ei ole mõtet neid mu Milaano-blogisse alaliselt lükkida. Ükskord kirjeldan ka ehk meie õppetööd, õppejõude, kodus “õppimist”, erinevusi ERASMUSlaste ning kohalike vahel.
Prh… kuniks veel netti on, katsun pilte laduda!
Kallirallid!
No comments:
Post a Comment