.
Kui mina usun millegisse, et nii saab juhtuma või et ka teised teevad nii ja olen valmis ise vastavalt oma uskumusele ka käituma,
siis miks teised sedasi ei usu (et nii saab juhtuma ja et on inimesi, kes käituvad vastavalt)?
Teisiti öeldes- kui leidub umbes 10-15 inimese seas üks inimene, kes arvab teistmoodi, positiivsemalt (sinisilmsemalt, kui soovite- kuigi ma ei pea end just ülemäära naiivseks), siis kindlasti leidub järgmise 15 inimese hulgas järgmine samasugune.
Ja nii edasi.
Siis ei saa ju pessimistid (realistid, kui soovite) öelda: "Ei, see ei saa juhtuma!".
Sest -olen veendunud- et igapäevaelulistele teemadele leiab alati mõttekaaslasi.Isegi sügavatel veendumustel on kaaslasi- inimesed elavad selleks liiga tihedalt ja liiga ühes ajas, et mõttemaailmad lõputult erineda saaks. Alati on antud aegruumis omad stambid, platvormid, tervet ühiskonda koondavad teemad, mis loovad teatavad arusaamise alused. Ja kui ühed inimesed, kellel on väikeses seltskonnas mõttekaaslasi ei saa välistada teistmoodi mõttelaadi toetajate esialgse vähesuse alusel, et neid üleüldse rohkem ei olekski.
Iseasi on arvamuse pealesurumine. Kuid jõuline vastuväidete esitamine ja ümberlükkamine ei tähenda alati ideede õigsust- sedasi mängitakse "vastase" nõrgale iseloomuomadusele ning selleks momendiks ta alistatakse. Kuid nii ei lahendata hiljem võimalikke esilekerkivaid probleeme, mis hetke kontekstis "realisti/pessimisti" arvates tekkida ei saaks või vastupidi- need "optimisti/sinisilma" variandid just kindlasti teoks saavadki.
Ehk et veenmisoskus vs uskumine?
Veenda inimesi uskuma?
Uskuda, et inimesed ise veenduvad...?
Nõudmiseni,
Preti
.
.
.
No comments:
Post a Comment